…on saanud suvest täitsa sügis. Lehed langevad, alates ülehomsest on oodata olulist temperatuuri langust ehk siis kusagile +6…+11 kanti päeval ja öösel…nojahh, öökülmad :)

Nii. Mis meil siis vahepeal juhtunud ongi…hmmm…Viiest munast sai kolm tibu, üks kollase-musta-kirju, üks pruuni-musta-kirju ja üks must kollase kõhualusega. Esimesed kaks on minu meelest kanatibud, must aga tundub kukk olevat :) Viiest kolm pole ju esimese korra kohta halb tulemus, enda jaoks järeldused tehtud ja selge, mis järgmisel korral teisiti teha tuleks.

Pikk-kõrvadele tõime augusti kolm seltsilist juurde. Seekord siis hõbeküülikuid. Kuni septembri alguseni oli kõik kena, aga edasi…jah, edasi tuli palju pea- ja südamevalu. Üks pisike, kelle vaktsineerimine jäi minu teha, osutus vaktsiini vastu tundlikuks. Olin juba vahepeal leppinud sellega, et ta kõige-kaduva-teed läheb, muudkui kustus ja kustus, aga…võililled päästsid. Pisitasa hakkas ta võilille lehti sööma, edasi tulid porgandid ja nüüd on juba isu tagasi kõige peale ja silmad jälle säravad. Ainult kasukaga läks kehvasti. Eks see pikk paast ja organismi võitlus jätsid oma jälje ja veel mõni päev tagasi oli tunne, et varsti on küüliku asemel puuris pikkade kõrvadega rott ning et tuleb küülikule kampsunit kuduma hakata. Üleeile siiski hakkas uus karv paistma ja täna on juba täitsa arvestatav siilikas nähtaval. Rotti ei tule ja kampsuni kudumine jääb ka ära seekord. Küll aga läks kehvasti teise hõbedse emmega, kelle 1. septembril paaritasime. Peale kahenädalast tiinust ta lihtsalt kustus, 24 tunniga. Tõenäoliselt rasedustoksikoos või kaks atakki. Minust tema lahkajat ei olnud ja las ta siis läks koos selle saladusega. Niigi oli kahju, et pisipere asemel hoopis auku tuli kaevata :(

Aias on ka valdavalt plats puhtaks saanud. Eile said porgandid ka võetud. Saak jäi küll kehvemaks kui eelmisel aastal, aga meie jaoks siiski piisavalt. Sibulatega oli sama lugu, aga mis teha, proovi ise kasvada, kui sind kaks kuud järjest muudkui vesiroti poolt kergitatakse. Ema oli eelmisel nädalal külas ning viirushaiguse puhangust hoolimata said 2×25 meetrit maasikapeenart tehtud. Taimi oleks tegelikult vähemalt sama palju jaoks veel, aga millest või kuidas peenrad tekitada…seda pole ma suutnud välja mõelda. Veel. Samas on taimi ka kahju lihtsalt komposti visata. Keeruline olukord :P

Enne külmasid tahaks kangesti veel seenele jõuda, aga kas sellest tahtmisest midagi välja tuleb, ei tea. Teha vajavate asjade nimekiri on niigi ko-hu-ta-valt pikk. Nagu ikka. Siiani on mu seenel käimine piirdunud ümber maja käimisega, mille tulemusena olen saanud kaks ämbritäit puravikke ühelt pool ja eile üksjagu palju kuuseriisikaid teiselt poolt maja. Mitte kaugemalt kui 30 meetrit :) Ühed seened on veel, hetkel metsas, aga nende puhul ei suuda ma kuidagi määrata, kas tegemist on söögiseentega või mitte. Uskudes mu kadunud vanaisa õpetust, siis seeneuss ei ole loll ja mürgist seent ei söö ja need tõepoolest olid ussitanud, aga siiski on seen selline teema, kus ma eelistan kindlalt teada, kellega mul au :)

Täna oli muidugi sügise kohta fantastiline ilm, päev päikest täis ja õhusooja varjus 19 kraadi :) Eks loodame homsest midagi sarnast, veel viimased kaunid päevad ja tunnid, enne kui sügis oma sügavalt karge terekäe ulatab.

Kõigest kuu ajaga on jälle nii palju juhtunud, et püüan üles kirjutada ja meelde tuletada olulisemad hetked, enne kui ununevad :)

Kui ma viimati ohkisin, et +27 on liig, siis see oli ainult sissejuhatus, järgnes üle kahe nädala jagu päevi, mil temperatuur stabiilselt üle +30 oli, keskpäeval valdavalt +32…+34. Oli ikka jube küll! Kõige jubedam oli see, et ka öösel ei olnud eriti jahedam, ei mäleta, et alla +24 oleks langenud, endal oli palav, lapsest rääkimata. Aga inimene on kohanemisvõimeline ja kuna meie iss sai ka lõpuks väljateenitud puhkusele, siis kehtis meil päevaplaan, mille kohaselt hommik oli kell kuus ja üheteistkümnest alates pidasime siestat, mis kestis kuni Anni magas ehk siis veel lihtsamalt öeldes, magasime kõik koos päeva kõige kuumema osa lihtsalt maha, vot. Muutis eluolu talutavamaks küll. Peale pausi ujusime, vedelesime basseinis, õhtul kastmisring õues ja muu nipet-näpet. Praegu on aga juba nii august kui august, tomatid-kurgid-suvikõrvitsad muudkui valmivad riburada, ainsad, kes vedu ei võta, on loomulikult kõrvitsad :D No ju me siis ei ole kokku loodud sobima. Lillkapsaste looritamisega jäin ka hiljaks ehk siis toidulaud röövikutele missugune :) Peale õuekiisu maalekolimist lahenes ka minu mügri või vesiroti probleem, sest need lihtsalt eemaldati mu peenardest “mehhaaniliselt”, hammaste ja küünte abil :P

Heinasööjad tõime ka ära ja juuli lõpust alates on meil nüüd kolm imepehmet chinchilla reks küülikut. Annil jälle tegevust ja imetlemist juures :) Hommikuse ringkäigu lahutamatu osa on jänkudele vett ja heina anda ja loomulikult pai teha :) Anni endaga läks aga pühapäeval kehvasti. Mängisime hommikul õues, nagu ikka, ronisime kivi otsa alla hüppama ka, nagu ikka, maandudes tuli aga suur nutt ja hädakisa ja nagu hiljm selgus, ka sääreluu murd. Ja nüüd on kips. Ehhhh. Kuna terve jalg on kipsis, siis ainus edasiliikumisviis on roomamine, ei mingit käputamist, veel vähem kõndimist, millega me enne õnnetust just agaralt tegelesime. Esmaspäevaks kutsuti röntgenisse, eks siis selgub, kauaks kips jääb. Loodame kiiret paranemist, meil maailma vallutamine puha pooleli!

Viimane, kõige värskem uudis on aga see, et üks meie kümnest kanast kibeleb juba pea kaks nädalat hauduma. Pidasin targematega nõu ja no täna ta sai oma tahtmise – ei võtnud ma tal õhtul enam mune pesast ära :) Päris vahva oli jälgida, mugis kõhu täis, sirutas tiibu, soputas sulgi, käis õrrelgi tiiru (ma juba mõtlesin, et tohohh, ülehindasin prouat), kõõritas kael pikal pesakastide poole, kobistas alla tagasi, veel paar soputust-sirutust ja kurss pesa poole. Ja esimese hooga keskmisse pessa, kus ta enamasti istunud on, täna oli ta aga äärmises. Läksin, et tõstan tise ringi, pani plehku. Noh, kannatust mul jagub ja kätte ma ta sain. Ja ohh seda rõõmsat kloksumist, kui ma ta munadega pessa suunasin! Muudkui toimetas ja soputas ja lükkas nokaga mune endale kõhu alla, et kõik ikka kenasti soojas oleksid. Nelja otsas ta istus, kui  ma süüa läksin viima, ühe panin talle kõrvalpesast juurde, nii et 21 päeva pärast peaks olema selge, kas meil on viis impehmet tibu või viis mädamuna :) Loodus on imeline!

Uskumatu, aga pool aastat on mööda lennanud. Ja suvi on täiega kohal :) Viimased nädal aega stabiilselt vähemalt +25 varjus, enamast +27…oehhh… No nagu ikka, millal see inime’ enne rahul on olnud, aga minu jaoks on see kohati ikka liig mis liig. Minu lemmik suvi on temperatuuriga +21…+24 ning vahest võiks isegi hoovihma või äikest tulla. Aga viimase 7 päeva jooksul on ainult ühel korral üldse pilvi näha olnud ja vihm ainult unistuseks jäigi. Ei viga, kaks kastekannu ja voolik abiks ;) See suur soe hakkas tegelikult ilusti võidupühast pihta, mil me heina tegime, nagu ka jaanipäeval (kui tihti on olnud neid aastaid, kui võidupühal-jaanipäeval tilgatu heinailm on? mhh? ahh?). Igatahes on seis selline, et hein on tehtud ja selle sööjad broneeritud ning kõigi eelduste kohaselt juuli lõpuks kohal. Ei ole lehmad, ausõna :D

Ja üleeile õhtul tõi iss meile basseini. Raske arvata, kes sellest kõige suuremat rõõmu tunneb :)) Ei saa neiut enam veest välja, ainult suure kisaga. Täna oli tõeliselt mõnus saunaõhtu ka, ikka sauna ja basseini, sauna ja basseini ja nüüd on käpsad pehmed mis pehmed :) Õnneks on vähe vaja, piisab täispuhutavast basseinist, ca 3000 liitrist veest, saunast ja külmast õllest, ehhhh… Jajust, õllest, sest eile õhtul oli meil ajalooline hetk, viimane tissumine ning täna tuli tuttu minek juba ilma. Oli kurb küll. Et see aeg nii kiiresti otsa sai. Aga samas olin sellest juba üksjagu väsinud ka ning peale seda, kui mõni nädal tagasi päevased tissumised ära said jäetud, oli piima ka vaid kujutletav kogus. Eks see selline rohkem psühholoogiline värk meil viimased nädal aega ole olnud. Aga eks me kallistame ja mürame nüüd selle võrra rohkem, sest läheduse vajadus on meil mõlemal suur.

Kirjutada võiks pikalt. Sellest, kui mõnus on õues, kui hommikul kastesel murul varbad märjaks saavad ja ninna tungib jasmiini lõhn vaheldumisi valge ristikuga…või kuidas Anni peenralt suure maasika suhu topib ja siis nagu väike hamster seda mugib…või kui mõnus soe-niiske on suveõhtu õhk või miljonist muust pisiasjast, aga selle asemel on minu meelest palju õigem öelda, et hei, minge õige õue ja vaadake ise järele! Eestimaa suvi on liiga lühike selleks, et seda aknast õue vaadates mööda saata :)

Nii oleks vist kõige õigem öelda küll. Üle poole olen oma põllumajandusega valmis saanud, aga nagu ikka, üle koera saan, aga saba…no sellega läheb aega :) Eile öösel oli vist kerge öökülm külas käinud, igatahes üks kõrvitsatest oli otsa lõppend ja kolm põevad külmakahjustusi…ehhh…venitasin niigi selle õue istutamisega ja ikkagi. Põõsasuba läks ka teisele ringile, st mu ettekasvatet’ taimed sai eelmine öökülm ja eile said seemned otse põllule mulda. Ehk veab neil rohkem. Täna said avamaa kurgid kasvuhoonest õue, suvikõrvits ootab järge, Annil sai lihtsalt uni natuke liiga vara otsa. Kartul on üleval ja kõige paremini tärganud mu eksperimentaalvaos, kus mulda praktiliselt pole, on ajaleht ja saepuru ja hein-hein-hein. Tibusid loeme sügisel, sry, mugulaid ikka :)

Kui jutt juba tibudele läks, siis eelmisel pühapäeval saime esimese muna, jeeeeeee!!! Ja järgmisel päeval juba kaks, ülejärgmisel ühe ja viimastel päevadel kolme kaupa. Munad on tillud ja kuni tänaseni leidsin neid kanala nurgast põrandalt. AGA täna olid kaks tükki juba pessa jõudnud, progress missugune :) Ja uskumatult kollase, peaaegu oranži rebuga. Ann on esimesed omletid juba nahka pistnud ja tundub, et talle väga maitseb.

Anni sünnipäev sai kenasti peetud, rahvast rohkem kui inimesi :) Tore oli kõiki jälle näha, kahju, et ma ise vabatahtlikult köögitoimkonnas olin ja nii vähe suhelda sain, aga pole ullu, jõuab. Umbes nädal peale aastaseks saamist tuli esimene sõna ka. Ei olnud “emme” ega “anna”, oli hoopis “mõmm”, mis tähistab siis meie laulu-mõmmi, mis kolleegide kingitud tegelustekiga koos meile sattus. Tekk ise on ammu-ammu unustatud, aga mõmm pakub siiani huvi, sest kui talle vastu kopsata, hakkab ta laulma. Umbes nädalake edasi ja tuli ka teine sõna, “aitähh”, mis tihti kõlab küll kas “tähh” või “atähh”-na, aga on täiesti seoses kui neiu endale midagi soovib või hoopis kellelegi pakub. Kanad on meil “jaaa-jaaad” ja hobuseid teab ta ka, eriti peale Willi seljas ratsutamist ja nende peale hakatakse siis keha kõigutama ja “kappadi-kappadi”-moodi häält tegema, vahest mõni “aaihhh” ka sekka, mis siis hirnatust peaks tähistama. Kui me hommikuti issi tööle saadame, siis on peaaegu kohustuslik käik ka hobuste juurde, koos võilillelehtedega loomulikult. Märkide ja viibete keeles suhtleme vabalt :) Üldse on Anni päris suur looma-lemb, kui kitsekasvatuses käisime, siis terve tagasitee seletas ja määgis autos, no ja sel nädalal kolis hall kiisu maale ehk siis kui ma Annile õhtusööki teen ja pehmik juba nälga tundma hakkab, siis nad mul siis tuiavad ringi, pehmik ees, et ma ikka näeks, et tal on nälg ja Anni taga, sest temal on kindel plaan kiisu ometi kätte saada :) Sellest, kui julgelt ja vabalt piiga loomad-lindudega suhtleb, võiks terve raamatu kirjutada, aga see ei ole eesmärk. Lihtsalt kohati paneb see mind ikka ja jälle imestama, kui ühel lainepikkusel laps ja loomad olla võivad.

Tegelikult tuleks hoopis põhku pugeda, mitte siin memuaare kirjutada :) Väsitav nädal on olnud, eilne päev veel linnas ka, brrr. Krooniks oli mul täna privaat-saun :) Taidus läks kohaliku saunaklubiga saunlema ja ma siis lubasin endale ka ühe kerge saunaõhtu. Taidus vist arvas, et olen nõnna läbi, et aitab mulle 80-kraadisest saunast küll :P No ma ikka alla 90 saunaks ei loe, 80 on soe ja sobib auru-aroomisauna, soome saun algab minu jaoks kusagil 95-kraadi juures. Ehk siis vunki juurde ja kopaga leili kühveldama ja sai hää küll, kondid puha pehmed.

Homme jälle uue hooga sabasid rivistama ja neist jagu saama!

2010.aasta kümnenda maikuupäeva hilisõhtu. Kell on kusagil poole üheteistkümne kandis. Terrassil. Nõjatud terrassipiirdele, kahel pool värskelt valminud lillekastid petuuniate ja raudürtidega. Pole enam päris valge, aga kindlasti kohe ei ole veel ka pime. Karge ja värske kevadine õhk. Kusagil taamal hauguvad koerad. Ja ööbikute serenaad paitab kõrvu. Ja oi kuidas paitab. Parematel hetkedel oli võimalik eristada kolme erinevat solisti, erinevas kauguses. Üks muidugi kohe maja kõrval metsatukas, nii 30 meetri kaugusel. Ja lõõritamas ikka täiel rinnal. Seisad ja tunned, kuidas tahaks öelda need legendaarsed sõnad, “oh kaunis hetk, oh viibi veel!” Ja teise ajupoolkeraga juurdled, et no mida imet ma need viisteist aastat küll seal linnas passisin?!

Kaevasin karjääri? Otsisin ennast? Küllap nii seda kui teist. Kindlasti ei oleks ma nende aastateta praegu siin ja rahul ja sellest oleks kahju, järelikult oli neis oma iva sees. Aga siin ja praegu on igatahes palju toredam hoopis maad kaevata :)

Eelmise postituse kommenteerimiseks võiks lisada nii palju, et meil on nüüd 11 sulist sõpra ehk siis kukk oma 10 naisega. Oleme esimesest ehmatusest üle ja üksteisega harjunud. Siiani saame kenasti hakkama, eks paistab, kuidas munemisega minema hakkab, teoreetiliselt peaks jaaniks esimesed käes olema, aga eks see selgub.

Maksuametis sai ära käidud, tulemusena tahab MA ca 14 000 krooni saada :( Nagu Eesti Vabariigis kombeks, väiksed sulid võllas, suured tõllas ehk siis nõuame rahasid sisse vanematoetust saavalt kahe lapsega perelt, kes on Maksuametit liigselt usaldanud ja seetõttu valesti deklareerinud. Need, kes miljonitega sahkerdavad ja riiki tüssavad, no neid ei saa ju niikuinii kätte. Masendav.

Ja ilmselt tuleb järgmisel korral Tallinnasse sattudes ka röntgenist läbi astuda, sest minu pakuga pihta saanud varvas on siiani sile ja ümmargne kui viinamari ja kole valus ka :(

Tomatid on kasvuhoonesse kolitud, vahelduva eduga jälgin ilmaprognoose ja looritan neid, siiani on kõik hästi läinud. Ühe peenra olen puhtaks jõudnud rohida ja ma ei taha isegi mõelda, kui palju põllul veel vaja teha on enne, kui kõik seemned mulda saavad. Jälle see koht, kus mul oleks vaja 48-tunnist ööpäeva, sest muidu peaks telgiga põllu serva kolima. Kui vaid keegi samal ajal Annit hoiaks :) Aga Anni mind sinna mitte ei lase, telgiga ammugi ja nii mul ongi ainult tema uneajad, millest ka siis viimast võtta üritan. Enne ei luba ja ei plaani midagi, kui reaalselt on seemned mullas, siis teen ka vastavasisulise sissekande siia :p Muidu on jälle nii, et muudkui plaanin ja kavandan ja sellele tasemele kõik jääbki :)

Pühapäevaks lubab ilmajaam pidu :)) Anni esimene sünnipäev muudkui läheneb ja läheneb. Uskumatu, et aasta tema sünnist saab juba täis. Klahve on piigal 2+4 ehk siis kaks all ja neli üleval ja tundub, et järgmised ka kohevarsti tulemas. Tal vist ongi kombeks neid paarikaupa kasvatada :) Tissukad oleme ka. Mina ei ole suutnud südant kõvaks teha ja lõpetada või vähemalt välja mõelda, kuidas kõige valutum oleks lõpetada ja no temal pole isegi mitte sellist nägu peas, et ta loobuda kavatseks :)

Loodetavasti jõuab ka lubatud soe kohale ja toomingad saavad pühapäevaks õieehted külge, täpselt nagu aasta tagasi :)

Midagi muud ei oskagi kohe tahta. Kui tavaliselt on inimestel aeg-ajalt siniseid esmaspäevi, kui asjad ei klapi ja midagi on unustatud ja ülmusel on paha tuju ehk siis kõik veab viltu, siis minul oli kohe terve nädal sinine. Kohati helesinine, kohati taevakarva ja kohati kohe tumesinine ja viltu läks kõik, mis võimalik ja ka see, mis esiti tundus ikka kohe päris võimatu.

Esmaspäev sealjuures, oli üks paremaid päevi :) Teisipäeval hakkasid kogunema esimesed süngemad pilved, kui helistas tädi Maksuametnik ja avaldas arvamust, et ma peaksin oma 2009.aasta tuludeklaratsiooni ringi tegema, kuna tema meelest on see valesti. Ütlesin talle, et tegelen sellega ja uurin ning sellelega me vestlus lõppes. Helistasin Tartusse Anule, oma kunagisele kolleegile, kes nüüdseks juba aastaid Maksuametis inspektor olnud. Kurtsin mure ära ja palusin abi. Abistamiseks vaja kunagi sõlmitud notariaalset paberit. Asusin otsima. Ei leidnud. Pöörasin kõik mõeldavad ja mittemõeldavad kohad pahupidi, aga mida ei olnud, oli vajalik paber. Helistasin teisele osapoolele, et äkki temal käepärast. Ei olnud, lubas ka otsida. Kuna see lubadus ei tundunud väga usutav, hakkasin notareid pommima, sest kas ma mäletasin tehingu juures olnud notari nime. Muidugi mitte. Mäletasin ainult aadressi, kus sai käidud. Õnneks selgus ca pool tundi hiljem, et vajalik paber on võimalik kätte saada. Milline kergendus.

Ja siis saabus neljapäev. Ja helistas tädi Maksuametnik uuesti ja seekord oli tal veel suurem üllatus varuks, et kuna nemad võivad tagasiulatuvalt parandada kolme viimast aastat, siis teeme aga alates 2007.aastast ringi ja kuna jutt on Maksuametile raha maksmisest, siis peaksin ma ikka 2007.aastast saati ka intresse tasuma! Küsisin, et mil moel see küll õiglane on, et kui mina eksin deklareerimisel, siis karistatakse mind intressidega ja kui nemad seal eksivad, siis karistatakse jälle, sest ometi on mul kodus olemas paber, mis Maksuametist tulnud ja kinnitab, et 2007.aastaga on kõik korras. Selle peale nähvati mulle, et “võite vaide esitada, kui soovite”. Ütleme nii, et kui kogu see sahmer oleks olnud viisakas toonis, et a la kontrollisin siin ja leidsin, et on valesti ja varasemad perioodid ka, et tulge siia, parandame ära, teeme maksegraafiku ja maksate ära, ma usun, et see oleks üsna talutav uudis olnud. Mitte just meeldiv, aga talutav. Selle asemel mind sõna otseses mõttes sõimati iga kord läbi ja koheldi kui suli ja varast ja kaabakat, et enam-vähem minu pärast ongi Eesti riigil nii raske majanduslik seis. No tule taevas appi! Terve elu kohusetundlik maksumaksja olnud ja siis selline solgiämber kraesse :( Tegin tädikesele selgeks, et enne kuu lõppu ma linna minna ei plaani ja tema nõudmise peale, et mis kuupäeva ja kellaaja me kokku lepime, ütlesin, et tulen 29.aprillil ja helistan, sest oma alla aastase lapse kõrvalt ei oska mina küll öelda, kas see saab olema pool üks või kama kaks.

Ainus positiivne asi selle tädi juures oli see, et ta oli täpselt viimane piisk minu kannatuste karikas ehk siis Tallinn saab lahti kahest maksumaksjast ja neljast elanikust, sest mina sellistele “tädidele” oma tulumaksust palka maksta lihtsalt ei soovi. Küll aga rõõmustas üks Eesti väikevald ja selle kool siiralt minu helistamiste peale, et need kaks maksumaksjat ja neli elanikku neile üle kolivad.

Kas kogu sellest närvipingest või siis aitas ka üle pisut liiga kõrge kompostikasti kõõlumine kaasa, igatahes veetsin reedese päeva alates kella kahest öösel kuni üsna õhtuni välja oksendades ja muidu igati kehva enesetundega. Ei olnud tore. Paar sellist kohustuslikku 24-tunnist paastu veel ja ma kaalun vähem kui enne rasedust :P

Eile oli siis metsategu. Kui ma esimese poole päevast susserdasin peamiselt Anniga, keda meie toimetamine ilmselgelt uneajal häiris, siis lõunast kuni kella kuueni veetsin laasides ja tükeldades juba langetatud puid. Ja igatsedes taga meie mootorsaagi, mille vargad aasta tagasi linnast kuurist kaasa viisid. Seekordne oli ikka üksjagu raskem ja ma jätkuvalt ei pea mootorsaega metsas müttamist naiste tööks. Mitte, et mul töö enda vastu midagi oleks, töö nagu iga teine, aga see on minu jaoks puht füüsiliselt liiga raske. Eriti, kui iga mahasaetud paku järel tuleb saag käest panna ja tüvi järgmiseks saagimiseks sobivasse asendisse seada. Eks see oli täna hommikul seljast tunda ka kohe. Virisema ei hakka, saun päästis päris palju…aga ilmselt tuleb ka täna õhtul geeli peale panna, et homme liikuda :) Vähemalt oli Andrel ja Sten-Erikul ATV-st palju rõõmu ja päeva lõpuks lasin Andrel ka ennast nende mudarajale viia :)

Eile õhtul Maalehte sirvides avastasin üllatusega, et noorkanad, mida Äntu Mõis tavaliselt kusagil mais müüb, tulevad Läänemaale JUBA teisipäeval! Karauul!! Aga minu kanala projekt?! Esimene mõte oli muidugi loobuda. Ei saa-ei jõua-ei oska-ei suuda…Siis tuli Taidusel idee, et me saaks mõningase ehitamise järel nad vanasse majja paigutada, vähemalt ajutiseltki. Mispeale siis kogu meespere veetis tänase päeva minu hullu kanapidamise-idee tõttu meisterdades. Tubane pool on täitsa viis pluss, ma ütleks. Õueala tundub minu jaoks liiga kõrge ja pisut väiksevõitu, aga noh, eeldusel, et tegemist on ajutise lahendusega, pole samas ka hullu. Nüüd tuleb veel kiirkorras lahendada nende toiduprobleem, sest minu lahendus pidi ju valmis olema alles maiks :P Õnneks on kana suhteliselt leplik tegelane :)

Ja õhtul läksid poisid linna, ühtlasi ka Metallica kontserdile. Kontserdile, mida ma neli kuud ootasin ja kuhu kaks nädalat tagasi siiski otsustasin mitte minna. Ja ega ma praegugi ei tea, kumb otsus oli õigem või kummaga ma rohkem rahul olnuksin. Ma olen ju teada enda kahjuks otsustaja, ALATI! Vahest ajab ikka närvi küll. Kui ma oleksin läinud, oleks Anni vanaemaga jäänud ja mina muretsenud kogu kontserdi aja, et kuidas nad seal küll hakkama saavad. Nüüd olen terve õhtu ta und valvanud ja ei saa öelda, et ta just viimasel ajal kuld-magaja oleks (ju jälle uued klahvid tulemas) ja ühtlasi võtsin endalt võimaluse mingigi meelelahutuse osaliseks saada. Viimati sai koos oma mehega väljas käidud eelmise aasta veebruaris Opeth’i kontserdil…ehhh…Ja millal tuleb järgmine kord? Kst… Ja millal tuleb järgmine kord, kui see tuleb tema initsiatiivina, nagu nüüd? Mmmm…ei usu, et Metallica kolmas visiit Eestissegi siinkohal aitaks :)

Eks ma siis lahutasin oma meelt mulle omasel moel: linnulaulu ja jaheda kevadõhtu õhuga…ja puude lõhkumisega. Homme hommikul selgub, kas ma saan edasi liikuda kahel jalal või ühel jalal hüpeldes, sest minu raskele nädalale pani punkti üks pakk, mis liiga lennukalt pooleks lendas ja mulle jala peale sadas. Tundub, et väikese varba luu jäi terveks, aga lömmis ja lilla ja pagana valus on ta küll :)

Nii rasket ja niru nädalat kohe ei mäletagi…mis tähendab, et ju siis on väga pikalt väga hästi läinud :) Igatahes on nüüd mälu värskendatud ja edasi võiks jälle vähe kobedamalt minna. Pool üksteist pühapäeva õhtul on just paras aeg süüa veel kirsi kisselli ja kohupiima, mida ma siin meesperele hoolega vaaritasin, millest aga enamus mulle jäi, nagu ikka. Ja siis põhku, uut ja paremat ootama :)

Ehk siis olen linnast tagasi ja müttan maal edasi :)

Need ümmarguselt kaks ööpäeva linnas oli küll ja veel, isu sai nii täis, et enne ei lähe kui peab.

Aga piisab vaid kahepäevasest eemalviibimisest, kui juba jõudsid elektritrassi puhastajad ära käia ja mulle ussipesa maha jätta. Laupäeval neljateistkümnendat kotti haket kokku pakkides arvasin, et tagasitulles lõpetan metsaaluse oksahunniku ära ja olen järje peal. Nojahh. Täna vedasin kaks topelt nii suurt oksahunnikut liini alt välja ja kui ma kümmekond meetrit puhtaks sain, siis on hästi. Ehk siis seda hakkimist-pakkimist on oi kui palju tulemas.

Tänasest oleme siis ka kahetariifsed elektritarbijad :) jälle sammuke mingis suunas. Aga väga tore elektrik oli, ajasime pea pool tundi juttu, kuni ta seal oma kellade ja plommide ja krt teab mille kallal majandas. Ütles ka, et vahepeal polnud Haapsalus/Läänemaal eriti tööd ja siis ta oli CC Plaza ehitamise juures üks oluline tegelane ehk siis elektrisüsteemid ja automaatika jne jne Et nädala oli Tallinnas ja nädalavahetuse kodus Haapsalus. Palk olla korralik olnud, aga et pealinna elust tulenevat stressi sai rohkem kui taluda jõudis ja nii ta sealt esimesel võimalusel ära tuligi :) Arvestades, et ta seal pea seitse aastat oli, siis talus ikka uhkelt :P No eks mu enda kuus aastatki sinna samasse kanti jäävad. No ei tunne ma hetkel sealsest siblimisest puudust, no kohe mitte üks raas :) Ja kas hakkangi tundma? Eks seda näitab aeg. Peale tänast imeilusat ja sooja kevadpäeva tunnen ma puudust ainult voodist ja sinna ma kohevarsti oma sammud ka sean :)

Võsas soperdamine lõppes tänase saagiga ehk 14 kotti haket uut talve ootama. Uuel nädalal uue hooga :)

Esimene leil OMA saunas võetud, küll oll’ hää :)) Arvestades üsna toimeka päevaga, olid pealesauna käpadikkanii ümmargused, et ma rohkem veeresin kui kõndisin. Ja sedagi suhteliselt otse voodisse :)

Basiilika ja petersell kastis ninad välja pistnud ja spinat seltsis redisega kasvuhoones täiesti kenasti sirgumas.

Homme paariks päevaks päälinna väisama, et siis teisipäeval loodetavasti tagasi pääseda.

Ollallaaa! Kus aeg alles lendab :) Mu viimasest sissekandest on juba täitsa mitu aega möödas ja mulle tundub, nagu oleks vaid paar päeva läind :)

Meetristest ja ka kõrgematest hangedest on vaid riismed kusagil puude all ja muudes varjulistes kohtades järel ja needki sulavad silmnähtavalt, meeletus koguses rändlinde on tagasi – muusika minu kõrvadele :):) Talvine vaikus, kui õues oli vaid iseenda hingamist kuulda, on asendunud sellise pea ööpäevaringse sidina-sädinaga, et kohe kõrvad võtab esiotsa huugama :) Ja kui ikka ca 20 laululuike lendab üle maja nii madalalt, nagu tahaks katuse kaasa võtta, on ikka pääääris võimas tunne. Kuldnokapere on end Andre tehtud pesakasti sisse seadnud, mistõttu minu master-plan rehealuse osa vana maja küljest maha lammutada ja sinna asemele kanala ehitada, on nüüd määramata ajaks edasi lükatud (Taidus ilmselt ohkas selle peale kergendatult). Mis siis veel… 28.märtsil külvasin redised ja spinati kasvuhoonesse, ei suutnud enam kiusatusele vastu panna. Täna käisin vaatamas, ei paistnud veel kedagi, küll aga paistis, et esimesel päikeselisel päeval, mis tuleb, tuleb kastma minna. Eile said siis tomatid ja maitsetaimed mulda. Lõpuks. Läks aga alles aega mõnel :P No mis teha, kui kogu aeg tuli olulisemaid asju vahele või ei olnud mul kedagi Anniga mässama panna :) Kaua tehtud, kaunikene.

Mõtlesin just ükspäe’ selle peale, kuidas meie maale ära tuleku peale mitmed linna-prouad imestasid, et mida imet me siin küll teeme, et väljas suured hanged, et kas istume päevad läbi toas. Ei istu. Iga päev ikka täitsa mitu tundi õues. Kui lumi veel maas oli, sain üle aastate teha seda, mis mulle lapsena väga meeldis: käia mööda lund igal pool, kuhu süda ihkas minna! Oi kui vahva oli  :) Kõik metsaääred ja põlluveered said üle vaadatud. Ja plaane tehtud, kus ja millised puud vaja maha võtta, kuhu ja mida juurde ehitada, kus kitsed kärneriks käinud jne jne. Ja nüüd, kus lund enam ei ole, on VEEL rohkem teha! Täna sai imbväljaku ilustamiseks tehtud penar üle vaadatud, koristatud ja kobestatud, pisut kive korjatud ja suurem riisumise aeg ju kõik puha ees! Mida päev pikemaks ja ilm soojemaks, seda vähem ma ilmselt tuppa saan. Hea, et on Anni, muidu ma vist ööbikski kusagil põõsa all, reha või labidas vartpidi peos :D Ja kui siis leiad esimese sinilille, kes põõsa alt kelmikalt silma teeb või avastad, et oi, tulbid juba NII suured, paned katla küdema ja tood metsa alt ämbritäie kasemahla…nomaeitea, minu jaoks on see parim, mida üldse saab tahta. Jajahh, see igavene sidin-sädin käib ka kogu aeg tausta :)

Ilmselt on asi selles, et minu jaoks on praegune normaalne seisund, keegi ei kõnni lae peal, keegi ei kolista seina taga, keegi ei lälla akna all ja keegi ei paaruta maja ees. Vabana kasvanu ei kohane linnaeluga. See on siis see järeldus, milleni ma oma elus ilmselt jõudma pidin. Kui 15 aastat tagasi olin ma valmis tegema mida iganes, et maalt minema, linna saada, siis peale Tartus ja Tallinnas elatud aastaid kibelesin ikka maale tagasi…ju hakkan vanaks jääma :)

Mitte et ma arvaks, et maal hea, linnas halb, vaid et minul on maal hea ja linnas halb :) Jah, on tore käia kohvikus istumas ja kinos ja külas jne Aga kas selleks peab siis linnas elama? Ilma puhta vee (mõõtsin ära, Kalamajas oli vee pH 6,4…6,6 siin aga 7,2; minu jaoks märkimisväärne vahe) ja õhuta, lärmi ja müra ja muude väliste ärritajate keskel. Prrrr! Vahest on mul tunne, nagu ma oleks mingi ime läbi ühtäkki teise dimensiooni sattunud. See elu, mida ma seni elasin: vastutusrikas töö, komandeeringud, närvipinge, stress, vastutus-vastutus-vastutus, linn, kiire-kiire-kiire, midagi ei jõua, midagi tehtud ei saa, on jäänud kusagile kaugele-kaugele ja selle asemel on rahulik kulgemine, rahul endaga ja eluga ja oluga, kuigi rahuloluks endaks on varasega võrreldes kindlasti vähem põhjust :P Pole ju jõudnud ennast peale rasedust-sünnitust vormi saada, hea kui vahest pesemagi jõuan, meigist-juuksurist rääkimata :) Mingi päev jäi raadiost kõrva mingi naisteka tutvustus või uuring võimisiganes a la palju kaalub tavalise naise igapäevane ridiküll….khm…no ju ma siis ei ole “tavaline naine” :P

Nii. Nüüd katlamajja, siis peaks üritama veel põrandad lapiga üle tõmmata, et mu väike kahejalgne tolmuimeja endale jälle igat pudi suhu ei saaks hommikul ajada, paar hilpu talle ära loputada, hambad puhtaks ja tuttu :) Dušši alla saab ehk homme, kui iss meile külla tuleb :P Ja nii need minu päevad läevad, kiirelt ja rõõmsalt suure kevade poole ;)

Maal.  Milline kergendus :) Nojahh, normaalsemad inimesed ei loe kergenduseks ilmselt seda, kui asuda ca 75 km kaugusel päälinnast, keset meetriseid hangi koos 10-kuuse lapsega, ilma autota ja lipata katlamaja vahet :D Aga mulle meeldib! Päike sirab taevas, ühtegi pilve ei paista, lumi sulab, toad on soojad, tihased voorivad linnumaja ja rasvapallide vahet, endil sitsikleidid seljas ja rohevindid-leevikesed julgustuseks kaasas. Ühed tegelased on veel, aga neile ei oska ma nime anda, linnuvõhik nagu ma olen :)

Laupäeval ei pidanud vastu ja ostsin Risti poest koti kasvuturvast :P Ja seemned on ka käepärast. Kui ma veel oma külvikastidega ka kohtuks, siis enam tomatitel pääsu pole :D Seni saab maitserohelist kohvikoore topsidesse poetada, kaua ma ikka Grüne Fee’d toetan :P Ja eile jõudsin üle poole teest kasvuhooneni sisse kühveldada, tänase päevaune aegu peaksin siis sihtkohta jõudma ja seekord kavatsen ma ka ukse lahti saada! Eelmine katse lõppes ju tõdemusega, et siiski-siiski on ka Läänemaal enne talvekülmasid vihma sadanud ja kivi, mille ma tuule kiusuks ust hoidma toetasin, oli maa külge väga kinni külmanud ehk siis tulin kasvuhoone juurest sama targalt tagasi :) Ja peale seda tuli enam-vähem viimane tuisk, mis mu suurepärase kaeviku ka kinni tuiskas, nii et alustasin eile nullist. Ainult lumi oli vahepeal oma kümme korda raskemaks muutunud, jälle üldfüüsiline :)

Selleks, et Anni käputamise selgeks saaks, kulus siis ainult eilne päev. Puupõrand on ikka puupõrand, pole nii libe ja külm-kõva kui laminaat. Igatahes teeb neiu nüüd pikki otsi mööda koridori edasi-tagasi ja ikka käpuli :)

Poole tunni pärast juba õue kevadpäikest nautima (ja ei mingeid nõmedaid autojuhte, kes kõnniteele pargivad, ei haukuvaid koeri ega nende omanikke, kes oma loomade tagant ei korista!)!!